Troopika tehasemüüride vahel – paradiisiaed meelitab aastaringselt

11.01.2022

Tartu maantee ääres Tallinna serval seisab vana tselluloosi- ja paberivabriku hoone, mis pärast aastaid hüljatust fööniksina tuhast tõuseb. Muinsuskaitsealuste paekiviseinte vahel on peidus oaas, millesarnast siinmail varem rajatud ei ole.

Tallinna kunagised tööstuskvartalid elavad läbi võimsat uuestisündi. Telliskivi tänava tehase­hoonetest on saanud menukas loomelinnak, uuenevad ja tihenevad Rotermanni ja Lutheri kvartal... Linnaserval, Ülemiste järvest alanud Härjapea jõe kaldal aga koorub kunagisest Emil Fahle juhitud juugendlikust tselluloosi- ja paberivabriku kvartalist linna trendikaim ärilinnak. Viimane pole pelgalt maksujõulistele suunatud suletud ala, vaid linnaruum, mis maja maja haaval uuesti kasutusse võetakse. Kirsiks tordil on klaaskatusega suletud kunagine sise­tänav, kuhu astudes leiad end täiesti uuest dimensioonist.

Südatalvel Tartu maanteelt nn Sossi mäelt klaasuste vahelt sisse astudes võtab tulijat vastu lindude vidin ja veekohin. Esmamulje on kõrgetest paekiviseintest hoolimata avar ja mõnesajameetrine sisetänav põnevalt liigendatud – kohvikuid, sissepääse siinsetesse asutustesse-ettevõtetesse varjutavad suured subtroopilised puud, seintele kinnitatud võrestikel pürgivad kõrgusse liaanid. Ühest tänavaotsast teise liikudes ületab tulija madala tiigi, millest viib üle laudisega kaetud puittee. Traditsiooniliste tänavapinkide asemel on ripptoolid, kuhu mahub istuma ka paarikaupa.

Aastajagu avatud sisegalerii on omaks võetud ning sellest on kujunenud üks meelispaiku pruutpaaride pildistamiseks. Suure­joonelise vaatepildi taga seisab tubli töö, mis kestab edasi, sest külma muutliku kliimaga ei taha kohaneda sugugi mitte kõik taimed, kes teispoolt maakera siia kasvama on toodud. Taimede eest kannab jõu ja südamega hoolt aednik Alari Suurmets, kes nõustas ka maastikuarhitekte taimede valikul.

Sidrun kasvab tänaval

Esialgne plaan nägi ette vahemerelist haljastust – õlipuid, tsitruselisi, eukalüpte – mulje pidi kohe algusest peale olema vägev. Kuid kõik ei sujunud päris plaanipäraselt. Indoneesiast ja Filipiinidelt läbi Hollandi toodud suured ja kallid puud jõudsid Eestisse talve eel, 2020. aasta oktoobris. Tsitrused ja magnooliad transporditi kohale Itaaliast. Puud istutati maha, kuid sattus olema külm aeg ja majal ei olnud veel klaaskatustki peal. „See on ikka ime, et nad ellu jäid,“ sõnab aednik, kes kogu protsessis ihu ja hingega kaasa lõi. Aga selgus ka, et tellitud puudest oli vaid magnoolia soovitud kõrgusega, sidruni- ja apelsinipuud olid kordi väiksemad. Pealegi tekkis taimedel suur kohanemisstress, valgust nappis ja suureõieline magnoolia poetas peaaegu kõik lehed maha. „Kahesajaliitriste kottidega vedasin lehti minema, viigipuud jäid raagu… Suur eukalüpt ei kohanenudki, kuigi tingimused pidanuks olema sobivad. Suvel istutasin ühe eukalüpti uuesti,“ räägib Alari. Ta proovis ja katsetas, luges ja mõtles ning proovis teha kõik, et taimede stressi vähendada. Siiski tõdeb ta, et bambustele seal üldse kohe ei meeldi, pidama on jäänud vaid väiksemad.

Jõulukuul jõudis kohale poolepifüütse kasvuga suur viigipuu (Ficus altissima), keda ingliskeelsetes maades tuntakse kui nõukojapuud. Taim pole sisehaljastuses eriti levinud, tal puudub ka eestikeelne nimi, kuid siin ta kohanes ja kandis lõppenud aastal esimest korda vilju. Vilju kandsid suvel ka söödavate marjadega viigipuud (Ficus carica) ning saladuskatte all võin öelda, et proovisin neid minagi – olid tõesti magusad, ehkki veidi väiksemad kui meil poodides müüdavad viigimarjad. Alari aga teab rääkida, et mahakukkunud viljade seemned olid nii idanemisvõimelised, et nüüdseks kasvab puu all kolm väikest seemikut. Suureõieline magnooliagi (Magnolia grandiflora) sai esialgsest ehmatusest üle ning eelmisel kevadel hakkas kõigi üllatuseks õitsema. „Ta alustas ladvast – ega ma enne seda ei märganudki, kui ühel päeval mahakukkunud kroonlehti nägin. Õitses oma kuu aega järjest paari õie kaupa ning kandis viljugi,“ räägib aednik. Seemned pani ta mulda ja nüüdseks kasvab tal kodus sadakond magnooliatitte. Tsitrusetaimed õitsesid samuti, mandariinipuult sai tänavu viis vilja.

Taimesõbrale jagub siin avastamist küllaga – seina ääres kasvab valge õiega Nikolai paradiisilinnulill (Strelitzia nicolai), kes istutati aasta tagasi vaid 60 cm kõrgusena, kuid on tänaseks tublisti sirgunud. Kalasabapalme (Caryota) kasvab siin kolm, pilku püüab puusõnajalg (Dicksonia), kes on siin üks hilisemaid asukaid. „Jah, varem kasvasid siin põõsarindes jaapani aukuubad (Aucuba japonica), kuid neile ei meeldinud siseruumides üldse. Puusõnajalg on aga üks mu lemmikutest ja loomult väga uhke lopsakas taim.“

Nutikad koid

Õhutemperatuur selles subtroopilises galeriis on talvel 15–19 kraadi vahel, mis on taimedele kõige sobilikum. Õhuniiskuse eest hoolitseb väike veesilm, milles ujuvad pisikesed jaapani koikalad. Esmapilgul paistab vesi ehmatavat roostepunane, kuid tegelikult on rooste sadestunud üksnes veemahuti seintele ning ülejäänud vesi käib filtrist läbi. Seda, et kalad kenasti toime tulevad, näitab ka see, et neil on seal elatud aja jooksul järglased sündinud. „Ma kartsin algul väga, et neid hakatakse söötma, kuid õnneks hoiab korda valvav turvamees kaladel pilku peal ning toidab neid ise kord päevas. Kalad muidugi on kavalad ja teevad möödujatele näo, nagu poleks nad eales süüa saanud,“ jutustab Alari ja lisab: „Nad teevad ka väga selgelt vahet, kes käib, kas oma või võõras.“ Kui suvekuumaga hakkas vees vohama rohevetikas, aitasid koid selle hävitamisele suure rõõmuga kaasa ja sõid isuga. Pärast seda olevat neil isegi värvid erksamaks muutunud.

Igaühele isemoodi

Paradiisiaia eest hoolitsemine on suur töö. Talvel käib aednik seal kord nädalas ja üle nädala annab, kellele vaja, kastmisveega natukese lämmastikuga väetist. Alari kiidab väga merevetika­ekstrakti, mis ei sunni taimi kasvama. Talv on rahuaeg – kui ruumis pole kütet, siis vähendab ta ka kastmist. Kevadel aga kastmisvajadus ja taimede lämmastikutarve suurenevad. Palmid saavad hoopis kondijahu, kuna vees lahustunud väetist ei taha nad hästi omastada. „Igaühel on veidi erinevad nõuded. Kui palju neid taimi täpselt on, ei teagi. Tore on ka see, et siia on lisandunud taimi naabritelt – näiteks „Reporteri“ toimetusest kolisid siia vanad hibiskused ja sõnajalg, kes tunnevad end väga hästi ja on mõnusalt lopsakad,“ nendib Alari Suurmets ­rahulolevalt.

Fahle pargi ja haljastuse kontseptsioon soosib vabamat ja spontaansemat suhtumist, sest arhitektide visioon eeldabki looduse tungimist endistele tööstusaladele. Nii näeb hooneid ümbritsevate graniitplaatide vahelt väljapressivaid kõrrelisi ja otsekui purustatud katendist läbitungivaid kodumaiseid puid. Väliala Eestis kasvavate puudega on planeeritud ka alles valmivasse sisehoovi. Taimed sirguvad aga ikka seal, kus nad tahavad, ning juba on lähedal asuvalt tühermaalt siia, vaid vaksapaksusesse mulda kandunud seemnetest kasvama hakanud põldvahtrahakatised ja takjad. Looduslikud protsessid ei peatu ja selline sõbralik üksteist austav kooseksisteerimine ongi ilmselt ühe toimiva haljastuslahenduse aluseks.

HEA TEADA!

Fahle galeriitänav on nomineeritud Eesti Maastikuarhitektide Liidu ja Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri aastapreemiale, mille võitjad selguvad tänavu 1. veebruaril. Ajaloolist ja kaasaegset arhitektuuri kombineeriva Fahle kvartali arhitektuurse ilme on loonud KAOS Arhitektid, maastikuarhitektuurne kontseptsioon on KINO maastikuarhitektidelt.

Artikkel ilmus: kodukiri-digi.ohtuleht.ee